Suvi, kool ja rõõmus meel

Ühel kuudetagusel koolituspäeval panin endale kirja eesmärgi Kiviõli suvekooliks. Ma loodan, et see oli piisavalt konkreetne, mõõdetav, reaalne ja ajastatud. Minu eesmärk oli suvekoolist elusalt tagasi tulla ja seal vähemalt 70 protsenti ajast rõõmsas tujus olla. Ma ei julgenud eesmärgistamist väga keeruliseks ajada, kuna mul pole varem olnud võimalust päriselt päris lapsi õpetada. Kuskil südame tagakambris ma aga teadsin, et mulle see meeldib ja äkki sobib ka.

Kokkuvõttes oli  suvekool väga edukas  -  ma täitsin oma püstitatud eesmärgi ja veendusin oma südame tagakambri usaldusväärsuses. Õnnelik olin ma ilmselt isegi rohkem kui 70 protsenti ajast, sest lapsed olid äraütlemata toredad, minu projektõpe laabus kenasti ja lõpuks sai valmis ka. Ma julgen isegi arvata, et sai palju uut õpitud ja palju enesekindlust teineteisesse süstitud.

Siinkohal oleks aga ilmselt ülim patt kui ma oma ülivõrdes toredatest tulevastest kolleegidest ja NK meeskonnast rääkimata jätaksin.Nimelt sellest, kuidas me üheskoos hilistel õhtutundidel silmi hõõrudes printisime, lõikusime, voltisime ja joonistasime, arutlesime milliseid toredaid mänge võiks veel proovida, oma päevast muljeid vahetasime ja teineteise käekäigust ja muredest päriselt hoolisime.Sellest, kuidas me kord peale kooli neli tundi oma lennukaaslastest laulu kirjutasime,  viisistasime ja läbiharjutasime.  Ka sellest kuidas me mäe otsas laulmas käisime ja mõned sealt ennast pärast alla veeretasid ning muidugi sellest arbuusist…Nendest vajalikest lõunauinakutest ja salasõpradest ning sellest, kuidas me vahel teineteise õlal (ütleme, et ainult suurest rõõmust) pisaraid valasime.Ja kõige lõpuks veel sellest, kuidas ma siiamaani rõõmustan selle üle, kui suure südame, hoolivuse ja vastutustundega kõik oma töösse suhtusid.

Lõpunoot jääb ka seekord äraütlemata positiivseks ja uusi mõttevahetusi ootama.

Kulbiga aupaistet teile!